Mis on peladofoobia ja falakrofoobia?

Meditsiinis on tuvastatud ja kirjeldatud mitmeid hirme ja foobiaid – alates tuntumatest, nagu hirm ämblike, suletud ruumide või lendamise ees, kuni kõige kummalisemateni, näiteks kromofoobia ehk hirm eredate värvide ees või frigifoobia, mis on hirm külma ees.

Kuigi sõnu "hirm" ja "foobia" kasutatakse sageli vaheldumisi, ei tähenda need tegelikult päris sama asja. Hirm on meile kõigile tuttav tunne. Bioloogilisest vaatevinklist on hirm üks kõige algelisemaid emotsioone, mida tunnevad kõrgemalt arenenud loomad, sealhulgas inimene. Hirmul on oluline roll liigi ellujäämises, sest see käivitab ohu korral reaktsiooni, mis sunnib meid põgenema ja end peitma, et tagada oma ellujäämine ja seeläbi aidata kaasa oma geneetilise joone ja liigi püsimisele. Hirm kestab seni, kuni oht on lähedal, ja on seega ratsionaalne emotsioon. Hirmul on erinevad tasemed – alates kergetest, kui tunneme hetkeks hirmu, kuni sellisteni, millel puudub peaaegu igasugune ratsionaalne alus ja mis on seega irratsionaalsed ning mille üle inimene vabatahtlikult kontrolli ei oma. Selliseid hirme nimetame foobiateks.

Foobiad on inimeste seas üsna levinud, kuid siiski tuleks eristada tugevat hirmu, mida sageli kogevad eriti lapsed, näiteks arstide või loomade ees, mis aja jooksul möödub, ning foobiat, millest ilma asjatundliku abita lahti saada ei saa.

Foobiat saab ära tunda mitmete vaimsete ja füüsiliste sümptomite järgi. Inimene võib muutuda väga närviliseks, tunda surmahirmu, kogeda minestust või isegi minestada, läbida paanikahoogu, tema pulss võib kiirelt tõusta, ta võib tugevalt higistada, tunda suukuivust, raskusi lausete loomisel, väriseda kontrollimatult jne. Loomulikult ei pea kõik sümptomid ilmuma, aga tavaliselt esineb vähemalt mõni, mida inimene ise ei suuda kontrollida ega mõjutada (erinevalt tugevast hirmust). Sümptomid tekivad, kui inimene on hirmu allika lähedal, selle käes või mõtleb sellele, näiteks olles suletud ruumis, nähes ämblikut, looma või lennates lennukiga. Foobiate päritolu peitub tavaliselt lapsepõlves või mõnes negatiivses kogemuses. Hirmuga kokku puutudes väldib foobia all kannatav inimene allikaga kokkupuudet nii hästi, kui võimalik, mis võib elu sageli keeruliseks muuta. Ainus viis neist vabaneda on otsida professionaalset abi. Võime proovida foobiat ise ületada, kuid see on võimalik ainult varajastes ja kergetes etappides, kui inimene suudab foobia ajal end enam-vähem kontrollida. Kui kontroll täielikult kaob, on soovitatav otsida meditsiinilist abi ja probleemiga järk-järgult tegelema hakata, kuna sellised olukorrad võivad ohustada inimese elu (näiteks kõrgusehirmuga inimene võib minestada ja alla kukkuda). Ravi tulemuslikkus pole siiski garanteeritud. On olemas ka ravimeid, mis leevendavad foobiate sümptomeid, kuid neil on palju kõrvaltoimeid ja need ei lahenda tegelikku probleemi.

Nagu mainitud, on palju tuntud ja kirjeldatud foobiaid. Kaks neist on ka peladofoobia ja falakrofoobia (Eesti keeles võiksid need olla peladofoobia ja falakrofoobia, kuigi neid termineid Eestis eriti ei kasutata). Esimene tähendab hirmu kiilakate inimeste ees, teine aga hirmu enda kiilaks jäämise ees. Nagu ka teistel foobiatel, on ka nendel tegu irratsionaalse, seletamatu ja kontrollimatu hirmuga, mida sageli põhjustab mõni traumaatiline kogemus, näiteks röövis osalemine, kus kurjategija oli kiilas. See võib olla ka kaasasündinud, kuigi see on äärmiselt haruldane. Mõlemat foobiat saab ravida ainult professionaalse abiga – kas psühhoteraapilise või kõige raskematel juhtudel meditsiinilise või psühhiaatrilise raviga.